Sillaotsa Kooli ajaloost

Sillaotsa Kooli ajaloost
 
Sillaotsa kool loeb oma asutamisajaks aastat 1765. 20 sajandi alguses arvati kooli loomise aastataks 1779. 1966. aastal tähistati Sillaotsa kooli 200 juubelit. Tollal arvati kool olla loodud sügisel 1766. Hiljem leiti dokumendid, mis tõid kooli loomise aasta võrra varasemaks. Korraga selgus, et 1765. aastal loodud koole on Eestis päris palju ja 1990 sügisel tähistasid mitmed koolid oma loomise 225 aastapäeva. Sillaotsa kooli direktor Ain Esko pidas õpetajatega nõu ja ühine otsus oli – „kuna nulli ja viiega lõppevatel  aastal on koolide aastapäevi niigi palju, tähistame edaspidi Sillaotsa kooli aastapäevi ühe ja kuuega lõppevatel aastatel.“
Nii toimub Sillaotsa kooli 245 aastapäeva pidu sügisel 2011.
Aktiivne kooliajaloo uurimine on toonud aga avalikuks mitmed faktid, mis lubavad
Haaslava haridusloo alguse viia tükk maad varasemale ajale.
 
Selgituseks
Rootsi ajast 1765. aastani tegutsenud koolid oli köstrikoolid, mis töötas kiriku juures. Aastast 1765 kuni pärisorjuse kaotamiseni 1819 eksisteerinud koole nimetati mõisakoolideks. 19. sajandi algusest 1920. aastani olid siin vallakoolid ja alates 7. maist 1920, kui võeti vastu avalikkude algkoolide seadus, algkoolid.
Vallakooli kohta kasutati rahva seas ka nimetust „külakool (dorfschule)“. Alates 1874. aastast oli see 1-klassiline kolme jaoga kool, kus õppetöö kestis kolm talve ja koolikohuslased olid 10-13 aasta vanused lapsed. Et mitte sõrmega järge ajada, missugune nimetus parasjagu kasutusel oli, on raamatus tihti kasutatud lihtsalt sõna „kool“.                       
Vallakoolis töötas harilikult üks õpetaja – koolmeister. Kui õpilasi oli palju, võis ta abikoolmeistri palgata. Nimetatud ametikoha täitmiseks ei korraldatud valimisi ega konkursse, see oli koolmeistri asi, kelle ta endale abiliseks võttis. Loomulikult tuli tal oma abilise apsude eest vastutada. Meie valla koolidest on abikoolmeistri kohta ainult paar teadet. Ju said koolmeistrid ise piisavalt hästi hakkama.
Et vältida segadust, mida võivad tekitada mõisted „koolmeister“, „koolihärra“, „õpetaja“ olgu siinkohal lisatud täpsustav ülevaade. Koolis lapsi õpetav inimene oli koolmeister. Õpetaja nimetust kandis rahvapäraselt ainult kirikuõpetaja. Kihelkonna-, ministeeriumi- ja linnakoolide õppejõude nimetati maal koolihärradeks. Vallakoolis töötas koolmeister, eriti väljatoodult ja peenelt öelduna külakoolmeister. Nii olidki koolides koolmeister ja koolihärra ning kirikus õpetaja ehk õpetajahärra. Nimetus „õpetaja“ võeti meie valla koolides kasutusele alles 20. sajandi esimestel aastatel. Paraku oli see visa juurduma ning veel aastal 1915 nimetati Sillaotsa ja Igevere kooli tööle palgatud naisõpetajaid ametlikes dokumentides koolipreilideks.
Mõiste „koolijuhataja“ võeti esimesena kasutusele1901. aastal, kuid ka see ei jäänud kohe püsima. Kui koolis õppis palju õpilasi ja vald palkas juurde teise õpetaja, siis Haaslaval kutsutigi neid vastavalt „esimene õpetaja“ ja „teine õpetaja.“ Esimene õpetaja oli muidugi tähtsam ja pidi täitma kõiki koolijuhi funktsioone. Aastatel 1910-1917 kasutati nimetust „õppejõud“. Kui püüda määratleda mingit ajalist piiri, siis alates 1918. aastast nimetati Haaslava koolides töötavaid inimesi õpetajateks.
 
Haaslava poiss Forseliuse seminaris
Vanimad teated hariduse andmisest Haaslaval ulatuvad Forseliuse seminari eelsetesse aegadesse. Esimene nimeliselt teadaolev kooliõpilase ja hiljem kooliõpetaja mõiste alla mahtuv Haaslava mees oli Forseliuse seminari õpilane Labbi Andres.
1684-1688 tegutsenud seminaris õppis umbes 160 talupoissi, kellest täieliku kursuse lõpetas ligi viiskümmend. Neist said hiljem köstrid ja koolmeistrid.
1688. aastal tegutses Tartumaal 16 talurahvakooli umbes 400 õpilasega. Peaaegu kõikides koolides olid õppejõududeks Forseliuse seminari lõpetajad. Seda aega loetakse üldise lugemisõpetuse ja lugemisoskuse alguseks Eestis.
B. G. Forselius nimetati Eesti- ja Liivimaa talurahvakoolide inspektoriks ning talle anti uute koolide asutamise luba. Kahjuks lõpetas varajane surm selle ettevõtliku mehe töö. Bengt Gottfried Forselius hukkus 16. novembril 1688 Läänemerel sügistormis, olles tagasisõidul Rootsist Eestisse.
Nimeliselt on Forseliuse seminaris õppinud Kambja kihelkonnast pärit koolipoistest teada Ignatsi Jaak Paluperast, Kolga Märti Tomas Vana-Kuustest ja Labbi Andres Haaslavalt.
Labbi (Labe) Andres sündis umbes 1670. aastal. Tema isa Labbi Jaak oli 1687. aastal Kambja kiriku vöörmünder. 16. septembril 1711 ristiti Võnnu kirikus Labbi Andrese vanem poeg Labbi Jüri. Labbi Andrese ja tema naise kohta on kirikuraamatus kirjas, et nad mõlemad olid rohkem kui kolmkümmend korda üle kogu kihelkonna lapse ristimisel vaderiks käinud. Labbi Andres oli Haaslava mõisa kilter ja Kambja koguduse vöörmünder. Andmed selle kohta, et ta oleks kooliõpetaja ametit pidanud, puuduvad. Labbi Andres suri detsembris 1744.
           
Köstrikoolid Kambjas ja Võnnus
Haaslava maad jagunevad ammustest aegadest peale kahe kihelkonna, Kambja ja Võnnu vahel pooleks. Meie inimeste esimesed kokkupuuted kooliharidusega said alguse 17. sajandi lõpul, kui kihelkonnakeskustesse, Kambja ja Võnnu kiriku juurde, loodi esimesed köstrikoolid.
Köster oli kirikuõpetaja abiline, kes pidi oskama lugeda, kirjutada ja laulda.
Peale kirikuõpetaja abistamise oli köstri ülesandeks õpetada lapsi kirikuraamatut lugema. Nii tuli meie esivanemate esmane kooliharidus kirikust. Teated köstrikoolidest Võnnus ja Kambjas on pärit kirikuvisitatsiooni protokollidest.
1687 andis Rootsi kuningas Karl XI välja korralduse, et Eesti- ja Liivimaal tuleb igasse kihelkonda kool asutada. 1. oktoobril 1687 otsustas ka Liivimaa maapäev, et „Igas kihelkonnas tahab rüütli- ja maakond ühe köstri ametisse panna, kes ühtlasi ka koolmeister võib olla ja ühe kooli kiriku lähedale asutab“.
1688. aastal õppis Kambja köstrikoolis 76 õpilast. Tahaks arvata, et nende seas olid kindlasti ka mõned Haaslava poisid.
Köstrikoolide tegevus katkes Põhjasõja ajal.
Tõenäoliselt hakkasid Kambja ja Võnnu koolid uuesti tegutsema 1720. aastate keskpaigas. Nüüd lisandusid köstrikoolidele mõisakoolid.
1725. aastal oli kiriku visitatsiooniakti järgi Kambja köster ja koolmeister Ignati Jaak ja tema abiliseks Sila Pep (Peep). Vöörmündriks oli Jacobe Jack Haaslava Mõrakülast.
Haaslava lapsed käisid Kambja ja Võnnu köstrikoolides ja võimalik, et ka mõisakoolides kuni ajani, mil Kriimanis, Aardlas ja Kõivukülas koolid loodi.
1760. aastal õppisid Kambja koolis Roiu Märdi Juhan ja tema vend Roiu Märdi Andres Päkste külast. 1761. aastal õppis samas Roiu Marguse Jaan.
 
Vennastekogudus Kriimanis
Tähtis osa Haaslava haridusloos oli vennastekoguduse ehk hernhuutlaste liikumisel. 1742.-1743. aastal tegutses Kriimani mõisas hernhuutlaste ehk vennastekoguduse palvemaja juures kool, kus peale täiskasvanute ka lapsi lugema õpetati.
Hernhuutlased propageerisid alandlikkust, kõlblust, võrdsust ja vendlust, ei tunnistanud seisusevahesid ning rõhutasid vennalikkust ja armastust kõikide inimeste vahel.
Hernhuutlased käisid ka välja mõtte õpetada talurahvale lugemist ja kirjutamist ning kiriku- ja vaimulikke laule. Asutati ja peeti ülal talurahvakoole, kus rahvas sai lugemist õppida. Esimesteks aabitsateks olid piibel ja muud kirikuraamatud.
Kriimani palvemajas korraldati lisaks jumalasõna kuulutamisele ka lugemise ja kirjutamise õppetunde, millest nii noored kui vanad osa võtsid.
Nimeliselt on õpetajatest teada David Siegmund Krügelstein, kes „pidas hommiku- ja õhtupalvusi,” ning Johann Friedrich Franke, kes „õpetas Kriimanis talupoegade lapsi – õpetas lugemist ja jutlustas õpilastele lugusid Õnnistegijast ning lasi õpilastel pähe õppida valitud piiblisalme.”
Kahjuks sai vennastekogudus ja nende kool Kriimanis tegutseda lühikest aega. Vastuolud kohaliku rüütelkonna ja aadlikega ning osaliselt ka kirikuõpetajatega kasvasid järjest suuremaks ja viisid liikumise keelustamiseni. 1743. aastal põles Kriimani palvemaja maha.
 
Koolide loomine
1750. aastatel oli Haaslava valla elanike ametite registris kirjas „koolmeister”. Kahjuks ei ole teada, kas siin samal ajal ka kool tegutses, või käis meie vallas elav koolmeister mujale lastele õpetust andmas.
 
18. aprillil 1765 andis Liivimaa kindralkuberner George Browne välja koolipatendi, millega tehti vähemalt viie adramaa suurustele mõisatele kohustuslikuks asutada koolid lastele, kellel puudusid kodus õppimise võimalused. Kui mõisas oli üle 500 meeshinge, pidi asutatama veel teine kool. Mõisnikele, kes koole ei asutanud, oli ette nähtud trahv kümme taalrit kirikukassasse.
Koolipatendiga pandi alus külakoolivõrgule Liivimaal, laiemalt eestikeelsele talurahvakoolile ja rahvahariduse arengule Eestis.
Koolid loodi ka meie valda. Üsna kindlalt võib väita, et talurahvakoolide seaduse alusel rajati praeguse Haaslava valla territooriumile 1765. aastal kolm kooli: Kriimani (Päkste), Aardla ja Kõivuküla kool. Neist Aardla ja Kõivuküla kool allusid Kambja, Kriimani kool Võnnu pastorile.
 
Raamatus „Mis räägivad kirikuraamatud Kambja kirikust ja kogudusest” on kirjas: „Aastal 1765 on Kambja kihelkonnas 8 külakooli asutatud: Kuustes 2 (neist 1 oli Kõivuküla kool), Kambjas 1, Pranglis 1, Krüüdneris 1, Kodijärves 1, Haaslaval 1, teine ehitatakse veel, aga ei ole vist iialgi valmis saanud, Kammeris 1. Koolis peavad 655 last käima, aga 261 on ilmunud, kõige vähem Haaslavas, Pranglis ja Kammeris.
Õpetaja ei tohi ühtegi last peakooli võtta, kes mitte koolis ehk kodus ei ole 5 peatükki pähe õppinud. Astub õpetaja sellest seadusest üle, siis peab ta iga lapse eest 1 taalri leskede kassasse maksma. Peakooli aeg kestab 6-9 nädalat, sedamööda, kui ruttu keegi on usuõpetuse tundmisest jõudnud aru saada.”
 
17 juunil 1766 kirjutas Kambja pastor:
„Kuuste ja Kõivuküla (Kõiwakyll) koolides oli kirikumõisast 35 poissi ja 32 tüdrukut.
6 poissi tunnevad aabitsat, 19 katekismust ja 10 käsiraamatut.
6 tüdrukut tunnevad aabitsat, 21 katekismust ja 5 käsiraamatut.
Brinckenhofist (Kriimani): 1 poiss ja 1 tüdruk, kes tunnevad katekismust.
Haselau koolides Ardlas ja Kõivukülas oli:
Haselaust 17 poissi ja 25 tüdrukut.
2 poissi oskavad lugeda aabitsat, 9 tunnevad katekismust ja 6 käsiraamatut.
7 tüdrukut loevad aabitsat, 14 tunnevad katekismust ja 4 käsiraamatut.“
 
Sillaotsa kooli loomine
Sillaotsa kooli eelkäija Uniküla kool loodi tõenäoliselt 1776. aastal. Viis aastata hiljem, 1781 viidi kool Unikülast üle Kitskülla, kus ehitati selle tarbeks akende, ahju ja korstnaga varustatud korralik koolimaja, milles lastel polevat olnud ei õhust ega soojast puudus. 
Sillaotsal õppis 1786. aasta koolikatsumise ajal 35 last.
Veel on kirikuraamatus kirjas, et „Haaslava mõisa rentnik Probst külastas kooli peaaegu iga päev ja koolist puudujad aeti kohe kooli tagasi.”
 
Koolid 19. sajandil
1810-1817 töötas Sillaotsal koolmeistrina Kliima (Klima) Jaan (Jan), kes sündis 9. juunil 1783 Hiljamõisas ning oli Sillaotsa esimese koolmeistri Tootsi Johani Jaagu õepoeg. 1826 võttis ta endale nimeks Saar. Esimestel aastatel jäi koolikonvent tema tööga rahule. Võnnu pastor kirjutas kooliaruandes: „Sillaotsa koolmeister on hea käitumisega, ametiks kõlbulik, laitmatu ja ajuti isegi kiiduväärt.” Probleeme tekitas koolikülastus, mis oli tema koolmeistriks oleku ajal kehv. Nii käis 1814. aastal nimekirjas olnud 45 õpilasest usinasti koolis vaid 10. Võib-olla mängis puudumistes oma osa lagunenud ja väga kehvas seisus koolimaja, kuhu lapsed lihtsalt ei tahtnud minna.
Koolmeistriks olemise ajal pidanud Kliima Jaan kooliõpetaja ameti kõrvalt Hiljamõisa külas Kliima rendikohta. Kahjuks pidi ta tervislikel põhjustel laste õpetamisest loobuma. Nimelt olevat koolmeister „liiga raskemeelseks“ muutunud. Kliima Jaan suri 30. aprillil 1829.
 
„Võnnu kihelkonna ajaraamatus“ on 1814. aasta kohta kirjas: „12. Jaani ku päeval tuliwa kihelkonna wanemba kerko mano kokku, kerko ülemba wöölmündri käsu pääle nõu pidama kihelkonna kooli asja perast ja pidi edaspide iga aasta niisugune kokkutulek olema. Õpetaja pidi tiimist andma siis kerki vöörmündrite, koolmeistrite üle, kes usin ja kes laisk oli, kuis koolimajade lugu om, kui palju latsi koolin käib, mitu neist hästi op, palju päevi maha jäetus ja trahvi raha nink muud.“
 
1817. aastal valmis uus Sillaotsa koolimaja ja ajutiseks koolmeistriks nimetati talupoeg Adra Jaak (Addra Jack). Adra Jaak oli koolmeistri ametis viis aastat ja sai oma tööga enamasti hakkama. Võnnu pastor nimetas teda aruannetes kord „hädapäraseks“, kord „enam-vähem kasutuskõlbulikuks“.
 
26. märtsil 1819 kaotati Liivimaal pärisorjus. Peagi võeti vastu Liivimaa talurahvaseadus, mis muutis põhjalikult senist koolikorda. Selle järgi loodi kaheastmeline talurahvakoolide võrk, mille esimeseks astmeks oli valla ülalpeetav vallakool ja teiseks kihelkonna ülalpeetav kihelkonnakool. Koolide üle teostasid järelevalvet kogukond ehk vald ning kiriku vöörmündrid, pastorid ja mõisnikud. Koolis pidid käima kõik lapsed alates 10. eluaastast.
Valla ülesanneteks olid kooli ülalpidamine, hoonete ehitamine ja remont, koolimaja sisustuse, küttepuude, õppevahendite muretsemine ja koolmeistrile palga maksmine. Koolmeistrid vabastati sõjaväekohustusest ja pearaha maksmisest. Ametisse määras koolmeistri kohalik mõisnik kooskõlas pastoriga.
 
1821. aastal põles Sillaotsa koolimaja maha. Kuidas õnnetus juhtus, ei ole teada. Teistel andmetel toimus tulekahju 1822. aastal.
Järgmised 20 aastat ei olnud Sillaotsal koolimaja. 1822-1823 ehitati uus õpihoone hoopis Kambja kihelkonda Aardla külla ning see oli mõeldud kõikidele Haaslava valla lastele.
 
1842. aasta lõpul valmis uus Sillaotsa koolimaja. Esialgu oli selle juurde planeeritud ehitada ka koolmeistri elutuba ja kõrvalhooned, kuid rahapuudusel jäid need tegemata. Maja pidas vastu kakskümmend aastat.
 
Kuna Haaslava vallast ei suudetud sobivat isikut leida, töötas 1842-1843 Sillaotsal õpetajana Kriimani koolmeister Jüri Tens.1844-1845 õpetas Sillaotsal lapsi Haaslava valla talupoeg Jüri Tull ehk Liibiku Jüri (sündinud 30. juunil 1793), kes oli ametilt orelimeister. Tema oli ametisse seatud kui „ajutine koolmeister“.
           
1845. aasta sügisel nimetati Sillaotsa koolmeistriks Peeter Luha. Pärast pikemat vaheaega sai Sillaotsa kool endale „korraliku koolmeistri“. Võnnu pastori antud iseloomustuses oli kirjas, et „koolmeistri teadmised lugemise, piiblilugude ja katekismuse osas on võrdlemisi head, ka kirjutada oskab ta rahuldavalt aga kuulmise järgi laulmine on puudulik.“
 
Sillaotsa kooli tase oli kihelkonna kehvemaid. 1847. aastal toimunud „kooli kontrollimisel“ oskas 21 õpilasest korralikult lugeda 6, mõistusega aga mitte keegi. Ajapikku olukord paranes ja 1850 luges juba 1/3 õpilastest ning 1852. aastal oskas 39 õpilasest lugeda 17.
Teadaolevalt oli Peeter Luha esimene koolmeister, kes hakkas Haaslava valla koolis lastele kirjutamist õpetama. Esimene sellekohane teade pärineb 1850. aastast, kui kirjutamist õppis üks õpilane. 1851 tegi sama kaks õpilast.
 
1850 hakati Sillaotsal õpetama kirjutamist, 1852 rehkendamist, 1854 laulmist noodi järgi. Kirjutamine, rehkendamine ja mitmehäälsete koraalide laulmine noodi järgi toodi vallakoolide õppekavasse 1851. aastal Liivimaa Ülemkoolivalitsuse instruktsiooni alusel.
 
Sillaotsale hakati 1862. aastal uut koolimaja ehitama. Vana oli külm ja viletsas seisus. Peale klassiruumi ehitati hoonesse seekord ka koolmeistri korter, mis koosnes toast ja köögist. Maja asus praeguse kooli sauna ja jõepoolse juurdeehitise vahelisel alal ning oli kivivundamendiga. Ehitis sai valmis 1863. aasta kevadel, samal ajal astus ametisse ka uus koolmeister Peeter Marken. Peeter Marken (Mark) sündis 5. aprillil 1842 Unikülas. Isa Jaan oli mõisasulane ning hiljem metsavaht ja ema Anna oli kodune. Koolitarkust sai Peeter Võnnu kihelkonnakoolis ja kohaliku köstri juures, sealsamas sooritas ta ka kooliõpetaja eksami ja sai loa õpetajana töötada. 1863-1885 oli Peeter Marken Sillaotsal koolmeistriks. Pärast vallandamist elas ta suures vaesuses ja käis talust talusse kerjamas.
 
Peeter Marken oli osav puutöömees ja mitmekülgsete huvidega iseõppinud leiutaja-konstruktor. Ta olevat 1880. aastate alguses ehitanud riidest purjedega ja pedaalidega sõtkutava edasiliikuva lennumasina. Ka olevat ta selle riistapuuga Arakamäelt lendamiskatseid teinud, kuid need lõppenud kõik õnnetult Mõraojas. Vähemalt korra olevat katselendur ka jalaluu ära murdnud. Tema lennud ulatunud ligi 200 meetri kaugusele. Tartumaal Haaslava vallas asub lennundusmuuseum. Võib ju küsida, kas ehk oli Haaslava valla koolmeister Marken üks esimesi Eesti lennunduse pioneere.
 
1893. aastal abiellus Peeter Marken Liisa Ossepiga ja 1903 sündis peresse tütar Mandane. Perekond elas Präksi (Araka) talu maal väikeses popsitares ning endine koolmeister oli elu lõpuni Haaslava valla abisaajate nimekirjas. Peeter Marken suri 21. märtsil 1929 Haaslaval ja on maetud Võnnu uuele kalmistule.
 
Sillaotsa kooli kroonikas on tema kohta kirjutatud: “Sillaotsa koolmeister Peeter Marken sai töötasuks 35 vakamaa suuruse maatüki harimiseks, valla magasiaidast kaks vakka rukist ja kaks vakka kaeru ning küttematerjaliks hagu, mida ta ise pidi kooli tarvis mõisa metsas kokku panema. Alates 1873. aastast hakati õpetajale rahapalka maksma, Peeter Markenile 100 rubla aastas. Ka anti nüüd koolile igal aastal kaks sülda küttepuid”.
Esialgu olid õpilased ja lastevanemad uue koolmeistriga rahul. 1865-1866 märgiti, et Peeter Marken “on hea ning ilmutab agarust.” 1874. aastal tehti talle aga Võnnu koolikonvendi poolt hoiatus, et kui ta tahab veel ametisse jääda, peab end rohkem kokku võtma. Ta „võimed ja agarus tunnistatakse keskpäraseks, juhtimisoskus aga võrdlemisi heaks.“
Õppeedukus oli koolis esialgu keskmisel tasemel, hiljem aga tulemused langesid. Ka tekkis probleeme õpilaste koolikülastusega, mille põhjuseks öeldi olevat Peeter Markeni ebapopulaarsus lastevanemate seas. Esialgu aga oli kõik korras.
 
Aruanne Sillaotsa kooli kohta – detsember 1863.
“Wõnno kihelkonnan, Haslava vallan, Kitsekülan om se Sillaotsa kooli majja.
Koolis käivad 30 poislast ja 35 tüttarlast, neide kolitamine om keik ütten koon.
7 astane om keige nooremb ja 18 astane om keige vannemb.
Kolilatse oppiwa luggema, laulma, kirjutama ja rehgendama.
Kolmeistri nimmi om Peter Marken, 21 astane ja pois mees.
Kolmeistri om omma ammeti opnu Wõnno kerko man ja köstri koolin.
Kolmeister kolita lapsi üksinda.
Kolmeister üttege teist ammetit ei tallita.
Walla poolt om palk antu, se om 2 vakka rukki ja 2 vakka kaeru.”
 
Parun Maydell kirjutas kooliaruandes 1885-1886. kohta.
„Kooli nimi on Sillaotsa, üheklassiline kool.
Tunniplaan vastab nõuetele, vene keelt ei õpetata.
Õpetamisvahenditest olemas: Läänemereprovintside kaart, Palestiina kaart, maailmakaart, Euroopa kaart, gloobus.
Õpetamisvahenditest on koolis puudu: muusikainstrumendid, arvutamisvahend, loodusloolised pildid.
Sillaotsa kooli õpetaja 1885. aastast Ado Lomp. Õpetaja ei ole saanud haridust seminaris ega ole teda ka eksamineeritud.
Koolieelset ettevalmistust on saanud 5 last hästi ja 11 last puudulikult.
Koolis käivad I talve 11 poissi ja 5 tüdrukut, II talve 3 poissi ja 1 tüdruk, III talve 8 poissi ja 8 tüdrukut, kokku 22 poissi ja 12 tüdrukut.
Kordama on jäetud 7 poissi ja 9 tüdrukut.
Laste koolitamine kestis 85 päeva, kordamispäevi oli 1 maist 1 oktoobrini 5 ja 5 oktoobrist 1 maini 25 päeva.
Kooliõpilased ei ilmunud kohale 456 päeva vabandusega ja 69 päeva ilma vabanduseta, ilma vabanduseta puudumise pärast karistati õpilasi 69 korda.“
 
Vanim säilinud Sillaotsa koolis väljaantud eestikeelne koolitunnistus on 20 aprillist 1900 - „Tunnistus.
Peakooli mineja lapse Oskar Leonhard Rasvale.
On Haaslava Sillaotsa koolis viimasel aastal korralikult käinud.
Elukombed – „väga hää”.
Lugemine – „kaunis hää”.
Piiblilugu – „läheb korda”.
Peatükis – „kaunis hää”.
Katekismus – „kaunis hää”.
Kirikulaul – „läheb korda”.
20 aprill 1900. kooliõpetaja Juhan Rootsi.“
 
Kooliaruanne Jurjevi kreisi inspektorile 1903. aasta kohta (tõlge vene keelest):
„Sillaotsa vallakool, Haaslava vallas.
Koolijuhataja Aleksander Reinu poeg Koch ja õpetaja Ferdinand Jossifi poeg Parson, mõlemad Sillaotsa koolis tööl 1903. aastast.
1. jaanuaril 1903 õppis koolis 25 poissi ja 18 tüdrukut, kokku 43 last.
1. jaanuaril 1904 õppis koolis 42 poissi ja 30 tüdrukut, kokku 72 õpilast.
1 talve koolis käinud 28 last.
2 talve koolis käinud 20 last.
3 talve koolis käinud 17 last.
4 talve koolis käinud 7 last.
1. jaanuaril 1904. a. on kooli raamatukogus 45 raamatut õpilastele ja 19 raamatut õpetajatele.
Kool sai vallalt 526 rubla, sellest õpetajate palk 320 rubla, küte ja valgustus 91 rubla, koolihoone remont 50 rubla, muud kulud 65 rubla.
1. jaanuar 1903.a.-1. jaanuar 1904.a. oli aastas 120 õppepäeva.
Koolitöö katkes 20 päevaks koolimaja põlemise tõttu.“
 
 
Koolide ühendamine
15. märtsil 1903 tegi Haaslava vallavolikogu otsuse ”liita lähema aasta jooksul Sillaotsa ja Kriimani kooli üheks Sillaotsa kooliks.”
 
Uue koolimaja ehitamises ei olnud aga täit selgust. Lihtsalt ei jätkunud raha. Koolivalitsus oli seadnud tingimuse, et enne tuleb ehitada uus koolimaja ja alles siis võib koolid liita. Siinkohal sekkus asjasse juhus.
11. septembril 1903 põles Sillaotsa vana koolimaja ära. Tulekahju algas natuke aega pärast keskööd, kui majas elanud koolijuhataja Juhan Rootsi ja köögis ajutist varju saanud lesknaine magasid. Õnneliku juhuse läbi nägi naabertalu rahvas peaaegu kohe pärast tule süttimist leeke ja jõudis magajad äratada. Ühiste jõududega prooviti ka põleng kustutada. See aga ei õnnestunud. Kuna koolimaja oli puust ning õlgkatusega, siis põles see umbes tunni ajaga täielikult maha.
Kõik kooli mööbel, õppevahendid, arhiiv- ja kroonikamaterjalid, õpilaste isiklikud asjad ning koolijuhataja vara põles ära. Koolimaja põlemist hakkasid uurima politseiametnikud, kes aga süüdlast leida ei suutnud. Küll arvati põhjustajaks olevat viletsad korstnad, kust säde maja pööningule võis sattuda. Ka võis olla tegemist kuritegeliku süütamisega, sest salapäraseid põlemisi oli veel mitmel pool Võnnu kihelkonnas. Arvati ka, et tule võis kogemata lahti päästa koolimajas elanud lesknaine. Väljaspool meie valda räägiti aga ka muud. Loeme koolmeistri tütre Salme Rootsi mälestusi:
„Kooliõpetaja ametis töötas isa 15 aastat, kogu aeg Tartumaal Haaslava vallas. Algul 10 aastat Sillaotsal, kus tulekahju üle elas. Tulekahjus kaotas ta kogu oma varanduse: raamatukogu, harmooniumi ja muu vallasvara. Koolimaja oli vallategelaste käsul öösel süüdatud, et saada luba uut koolimaja ehitada. Võnnu pastor oli isal soovitanud tulekindlustuses oma vara ära kindlustada, kuid väikse palga tõttu jäi see tegemata.“
Kes teab, võib-olla oli just eelnev versioon kõige õigem ja tikku tõmmati sooviga koolid ühendada ja vana asemele uus koolimaja saada.
 
Nüüd, kus üks kool maha põles, muutus ühendamine paratamatuks. 1.oktoobril 1903 saigi plaan teoks ning koolid ühendati Sillaotsa kooliks. Kuna uut koolimaja veel ei olnud, õppisid Kriimani õpilased vanas majas edasi ja Sillaotsa lapsed hakkasid koolitundides käima Voldemar Päiva talus. Kriimani vana koolmeister Hans Kanderpass vallandati ametist. Senine Sillaotsa õpetaja Johan Rootsi ei soovinud siin jätkata ja läks tööle Igevere kooli. Vallavolikogu korraldas koolijuhataja valimised ja kuna õpilased käisid koolis kahes erinevas kohas, palgati juhatajale abiks ka teine õpetaja.
1. oktoobril 1903 valiti koolijuhatajaks Aleksander Koch ja 7. oktoobril 1903 kinnitati teiseks õpetajaks Ferdinand Parson (hiljem eestistatult Värdi Parisalu). Viimane jäi Sillaotsa kooli tööle järgnevaks 48 aastaks (v.a 1914-1918 Austrias sõjavangis oldud aeg) ning oli lugupeetud ja tunnustatud koolimees nii meil kui ka väljaspool valda ja maakonda.
 
Loeme Värdi Parisalu mälestustest: „1903. aasta kevadel lõpetasin ma Harjumaal Kolga kooli juures pedagoogika klassi. Sama aasta 7. oktoobril kinnitas koolideinspektor Svetšnikov mind Sillaotsa kaheklassilise kooli õpetajaks. Siin olid minul väga soodsad võimalused enesearendamiseks, sest koolijuhatajateks olid järgemööda Tartu Õpetajate Seminari lõpetanud Gustav Reial, Johannes Õunapuu ja Aksel Rüütli, kelle õpetamismeetodeid jälgisin vahel isegi ukse tagant. Nendega koos töötamine oli minule parimaks kogemuseks”.
 
Sillaotsa koolimaja ehitus tekitas järjekordselt arusaamatusi. Eelmisel aastal oli kokku lepitud, et kogukonna rahvas lööb töödel samuti kaasa ja iga talu teeb teatud arvu tunde. Kuna vald võttis niigi kõikidelt valla kodanikelt kooli ehitamise jaoks lisaraha, hoidis osa peremehi töötundidest kõrvale. Nüüd oligi peamiseks vaidlusobjektiks see, kui palju ja kas üldse on iga talu ehituse jaoks liiva, kive ja ehitusmaterjali kohale vedanud ja mis tööd tuleks kellelgi veel teha.
 
1904. aasta suvel algas uue koolimaja ehitus. Ehitusmeistriks oli Saveli Stepanov. Maja vundament tehti suurtest maakividest ja ulatus sügavuti 1,5-2 meetrini. Teadmata põhjusel jäeti maja põranda ja maapinna vahele poolkelder, ca 90-100 cm kõrgune tühi ruum. Hoone oli ühekorruseline, 84 jalga pikk, 42 jalga lai ja 11 jalga kõrge. Seinad laoti püsti punasest tellisest ja nende paksus oli 70 cm. Majal oli kummaski küljes sissepääs, samuti eraldi sissepääsud õpetajate elutubadesse. Kokku oli majal 15 akent.
Majja ehitati kaks klassiruumi, õpilaste riietusruumid, sahver, kooli kantselei ehk õpetajate tuba ühes raamatukoguga ja kaks õpetajate elutuba koos köökidega. Sooja andsid kolm ahju ja kaks pliiti. Hiljem jagati üks suur klassituba vaheseinaga pooleks ja nii saadi kolm klassiruumi.
Vanemate inimeste meenutuste järgi käis koolipapa Ferdinand Parson õpilastega vähemalt korra nädalas koolimaja juures vaatamas, kuidas ehitustööd edenevad. Poistel olla lubatud ka kive tassida ja muus sellises kaasa lüüa.
Kõik ei läinud aga plaanide kohaselt. Mingil kummalisel põhjusel tõusis ehitushind kavandatust kolmandiku võrra suuremaks. Ehitusmeister Stepanovi kalkulatsioonide järgi läks maja maksma 6700 rubla, kuna paljud tööd olid tehtud paremini kui lepingus kirjas. Vald tasus ehitajale kokku 5900 rubla.
1905. aasta suvel võttis Haaslava vald Sillaotsa koolimaja ehituse lõpetamiseks Jurjevi Hoiu Laenu Ühisusest 200 rubla laenu.
Maja vastuvõtmine toimus 3. septembril 1905.
Vastuvõtuaktis oli kirjas:
 

„1. – maja on telliskivist ja maakivivundamendiga hästi ehitatud.
2. – maja seinad seest poolt šikatuuritud, niisama ka lagi.
3. – kõik uksed ja aknad on värvitud, ustel lukud ees, aknad tarviliste varrastega.
4. – põrandad on värvitud kooliõpetajate tubades ja köökides ning sahvrites, kuna klassiruumides ja laste tubades põrandad ainult algusvärviga värvitud on.
5. – klassipinkisid on 48, kõik pruuni värviga värvitud, päälmised lauad on mustaks värvitud.
6. – ahjud on muidu hääd näha, aga neil peaksid kriiskad olema.
Kõige selle pääle vaadates volikogu ühel häälel otsustas ehituse töö hääks tunnistada ja vastu võtta. Lõpulikku vastu võtmise akti ei pea volikogu enam tarvilikuks, sest meister kindlaste tõotab põrandad ära värvida kauba järele.”
26. septembril 1905 toimus uue maja pidulik õnnistamine. Kohal oli üle 200 inimese: tähtsad asjamehed linnast, vallategelased, koolirahvas meilt ja naabrite juurest, kohalike seltside esindused, õpilased, lastevanemad ja muidu huvilised. Koolimaja õnnistas sisse õigeusu preester. Miks just õigeusu vaimulik ja mitte luteri pastor, on jäänud senini selgusetuks. Ehk tehti seda seepärast, et ehitajad olid vene rahvusest. Õnnistamisele järgnes pidusöök, kuhu oli kutsutud 100 inimest.
Ajalehes Uudised ilmus Sillaotsa uue koolimaja pühitsemise kohta:
”[…] Kanti ju õhtul enne pidu 16 korvi va kibedat kooli sahvrisse luku taha. Söögi ja joogi ajal läks elu nii lõbusaks, et paar isikut nimetatud sahvrisse luku taha pidi pandama.”

Koolid 20 sajandi alguses

Kooliaruanne 1907. aasta kohta:
Sillaotsa vallakool, Liivimaa kubermangus, Jurjevi kreisis, Haaslava vallas.
Kool tegutseb Liivimaa kubermangu talurahva- ja algkoolide seaduse – 17 mai 1887. järgi.
Koolijuhataja Aleksander Reinu poeg Koch, lõpetas pedagoogikaklassi Lohusuu vallakooli juures, õpetaja 1901. aastast, Sillaotsa koolis 1903. aastast, luterlane, aastapalk 160 rubla.
II õpetaja Ferdinand Joosepi poeg Parson, lõpetas pedagoogikakursused Kolkja vallakooli juures, õpetaja üldse ja Sillaotsal 1903. aastast, luterlane, aastapalk 160 rubla.
1907. aastal oli koolis 134 õppepäeva.
Õppetöö algas 8 jaanuaril 1907 ja lõppes 21 detsembril 1907.
1 jaanuaril 1907.a. oli koolis 38 poissi ja 27 tüdrukut (neist 1 poiss ja 2 tüdrukut oli õigeusku)
1 jaanuaril 1908.a. oli koolis 37 poissi ja 31 tüdrukut ( neist 1 poiss oli õigeusku)
Raamatukogus oli 1 jaanuaril 1907. a. 26 juturaamatut õpilastele laenutamiseks ja 25 õpperaamatut ja metoodikat õpetajatele kasutamiseks.
Kool sai aastas kuludeks 455 rubla ja 50 kopikat, sellest õpetajate palk 320 rubla.
Õppetööks oli koolis 48 kahekohalist koolipinki.
2 märtsil 1907.a. kontrollis kooli Võnnu pastor.
1 jaanuar 1907.a. oli koolis käinud I talve 23 õpilast, II talve 21 õpilast, III talve 18 õpilast ja IV talve 7 õpilast.
A. Koch õpetas vene keelt, eesti keelt, aritmeetikat ja jumalasõna.
F. Parson õpetas geograafiat, ajalugu, kirjatehnikat ja laulmist.“
 
Jutustab Juhan Voites: "Sillaotsa algkoolis algasin õppimist 1907.a. sügisel II klassis, esimese klassi kursuse olin omandanud vendade ja õdede abil kodus.
Sillaotsa algkoolis oli õpetajaks Ferdinand Parson, praegu Parisalu ja Gustav Reial. Õppeaineteks oli I klassis ja II klassis eesti keel , vene keel, aritmeetika, usuõpetus ja laulmine. Vanemas klassis tuli juurde vene ajalugu ja maateadus, mida tuli õppida vene keeles. Et aga vene keele oskust ei jätkunud aine seletuseks, siis õppisime aine lihtsalt pähe. Kui õpetaja küsis, siis vuristasime aine peast ette. Juhtus ka seda, et järjekord segi läks ja õpilane ei saanud enam edasi jutustada. Selleks juhuks oli meil omavaheline liit - pinginaaber või selja taga istuv õpilane pidi raamatust vaatama ja järjekorra jälle kätte andma. Eriti head üksteise abistajad olime minu pinginaaber Eduard Uibu ja mina. Meie üksteist hätta ei jätnud ja sellepärast olid meie tunnistustel ikka viied. Muidugi oli ka teisi "liitlasi" peale meie. Kui nigel meie vene keele tundmine tegelikult oli, sellest sain ma aru alles hiljem. Nii laulsime meie Vene riigi hümni sõnadega "Posetsa rähkrani", mis pidi olema eesti keeles "Jumal keisrit kaitse sa!". Või teine laul: "Sihvon, sihvon tuslavätski", mis pidi tähendama, "Ziv on, ziv on duh slavjanski". Seda ma mäletan, et vene keele õpik oli peaaegu pähe tuubitud, tõlkida aga kõike me ei osanud.
Tunnid algasid hommikul kell 8.00 ja kestsid kuni kelle 16.00- ni. Esimeses klassis oli tunde vähem. Lõunavaheaeg kestis kaks tundi. Need kaks tundi sai teha ringmänge ja lüüa tantsu, aga ka muidu hullata ja tempe teha. Igatahes oli elu väga lõbus.“
 
Loeme õpetaja Gustav Reiali mälestusi:
"Sillaotsa koolile ehitati tolle aja kohta haruldase nähtusena koolimaja, kus oli kaks klassiruumi ja töötas 2 õpetajat. Ka olid õpetajate palgad võrdlemisi kõrged. Rahuldavalt hoolitseti ka koolimaja kütte ja valguskulude eest. See oli aga peaaegu ka kõik. Õppevahendite muretsemiseks ei saadud kuigi palju kulutada. Just ei saadud, sest vallavalitsuse ja vallavolikogu vastutulelikkuse üle polnud põhjust nuriseda. Niipalju koolide majanduslikust küljest.
Edaspidi mõni sõna koolikohustuse täitmisest. Tol ajal tegutsesid mõnes vallas veel kooli vanemad, kelle hooleks oli laste kooliskäimise jälgimine. Haaslaval koostas kooliealiste laste nimestiku vallavalitsus. Täielik see "kümnike" kogutud andmete järgi kokku seatud nimestik aga ei olnud, sest selles esines lapsi erinevas vanuses. Ametlikult algas koolikohustus lapse 10 aastaseks saamisel. Kooli tuli aga enamasti nooremaid lapsi. Nii sai kool arvestada nende lastega, keda vanemad soovisid kooli saata. Kooli hool oli, et lapsed tõesti ka kooli tuleksid ja seal korralikult käiksid. Lapsevanemad suhtusid koolisse üldiselt hästi ja püüdsid omalt poolt kaasa aidata, et koolipäevi asjata ei viidetaks. Ametlikke lastevanemate koosolekuid ei peetud, aga kontakt koduga oli olemas. Osa lapsevanemaid käis koolis, et kuulda "kuidas lastel läheb". Ka külastasid õpetajad vahel laste kodusid, kas otseselt elamistingimustega tutvumiseks või perekondlikest üritustest osa võttes. Mitmed lapsevanemad või siis õpilase vanemad õed , vennad võtsid osa seltsitegevusest, mistõttu õpetajal oli nendega kokkupuuteid, kus siis ka kooliküsimusest kõneldi.
Kõneldes õppe ja kasvatustööst, olgu esijoones peatatud sellel, mille poolest tolleaegne kool erines nüüdsest. Kõigepealt tuleb märkida, et polnud raskusi distsipliiniga. Koolikorra rikkumise pärast ei tulnud vanemaid kooli kutsuda ega erilisi karistusvahendeid rakendada.
Tol ajal eelnes paljudes kihelkondades koolile 2 aastane koduõpetus ja kooli tulijad oskasid lugeda, väheke lugeda ja neil oli peas "üks korda üks". Kuna koduõpetuse korraldamisest võtsid osa ka kirikuõpetajad, siis oli lastel pähe õpitud ka "kümme käsku". Võnnu kihelkonnas, kuhu kuulus ka Sillaotsa kooliringkond, polnud koduõpetus täies ulatuses teostatud, kuid kodudes tehti sel ajal tõhusat tööd, nii et kooli tulijad lapsed oskasid enam vähem lugeda ja osa ka kirjutada. 
Vahemärkusena olgu tähendatud, et tol ajal ei olnud kihelkonna koolivalitsused ametlikult veel kaotatud, mistõttu mõningaid küsimusi lahendati nende kaudu. Kõigis kihelkondades seda siiski enam ei tehtud.
Suuremaks raskuseks õppetöös oli asjaolu, et ametlikult oli õppekeeleks vene keel. Kahel esimesel õppeaastal oli siiski lubatud kasutada ka laste emakeelt (Riia õpperingkonna kuraatori Levšini korraldus aastast 1906), mida täies ulatuses ka tehti. Tegelikult käis see luba matemaatika ja vene keele tundide kohta, sest eesti keelt ja usuõpetust õpetati niigi eesti keeles.
Õppe ja kasvatustöö sihid ei olnud must valgel fikseeritud. Kool seadis endale ülesandeks aidata kasvatad lastest korralikke, ausaid inimesi, kes elus arvestavad kaasinimestega, äratada lastes tööarmastust ja anda neile elus vajalikke teadmisi ja oskusi. Kuid muidugi selles ulatuses, mida võimaldasid piiratud kooliaeg ja õpilaste iga. Laste erinevuses võimetelt tol ajal ei kaheldud. Seda püüti arvestada ka õppetöös. Protsendimaaniat ei tuntud.
Emakeele õpetamine seisnes peamiselt lugemises, loetud palade jutustamises, küsimustele vastamises, kavade koostamises ja loetu üle mõtete vahetamises. Vastavalt lugemiku sisule said lapsed emakeel tundides algteadmisi ka maateaduses, loodusõpetuses ja tervishoius. Päheõpitud luuletusi armastasid ja püüdsid lapsed hästi "deklameerida" (nad olid seda sõna kuulnud seltsimajas peoõhtul käinud vendadelt õdedelt). Puudusid keeleõpikud, mida osaliselt asendasid õpetajate koostatud harjutusülesanded õigekirja omandamiseks. Kirjutati diktaate, ümberjutustusi ja lühikesi kirjandeid. Kolmanda "jao" (nii nimetati õppeaastaid, sest vallakoolis kus töötas tavaliselt üks õpetaja, oli ka üks klass, milles oli kolm jagu) lapsed omandasid kaunis korraliku lugemisoskuse ja tolle aja kohta ka enam vähem rahuldava kirjaoskuse.
Arvutamist õpetati esimesel aastal eesti keeles, järk järgult andes arvude venekeelseid nimetusi. Teisel poolaastal harjutati arvutamist vahel ka vene keeles, tarvitades tehete märkimiseks sõnu, mis ei nõudnud arvsõna käänamist.
Tekstülesandeid lahendati eesti keeles. Seda tehti ka teisel õppeaastal. Kolmandaks õppeaastaks olid lapsed vene keeles juba nii kaugele jõudnud, et seda sai aritmeetika tundides kasutada, kusjuures seletusi anti ikka eesti keeles. Kursuse lõpuks omandati tehted täisarvudega, lihtsamate harilike murdude (1/2, 1/4, 1/5, 1/10 ) liitmine ja lahutamine, osa leidmine antud arvust, protsendi leidmine, ruudu, täisnelinurga ja kolmnurga pindala arvutamine, kuubi ja risttahuka ruumala leidmine ja nn. "ajaarvamine".
Maateadust seletati eesti keeles. Venekeelsest õpikust õpiti ("inspektori jaoks") allakriipsutatud kookuvõtteid.
Eesti keeles õpiti ka loodusõpetust nende üksikutega, kes neljandat aastat koolis käisid.
Laulmises õpetati ühe ja kahehäälseid laule, nii eesti kui ka vene keeles.
Vene keele õpetamine algas suulise eelkursusega, mis toimus "naturaalsel meetodil". Õpiti klassis olevate esemete nimetusi, mitmesuguseid tegevusi jne. kasutades lausete moodustamiseks seinatabeleid. Sealjuures peeti silmas hääldamisraskusi. Hääldamispeensustele ei pandus mitte liiga palju rõhku, vaid hääldati ka lugemisel, nii nagu oli sõna trükipilt. Nii õpetati ka keskkoolides, kus töötasid vene rahvusest õpetajad, kes teadsid, et trükitu täpne hääldamine hõlbustab õigekirja õpetamist. Sellisest hääldamisest saab aga venelane väga hästi aru. Lugema õppimisel tutvuti häälikute ja tähtedega hääldamisraskuse järjekorras. Lugemiku kasutamisel koostati iga lugemispala kohta sõnastik (õpikutes neid polnud). Loetud palakesi jutustati, vastati küsimustele, kontrolliks tõlgiti üksikuid lauseid või sõnu. Kirjutati loetud ja õpitud palade ümberjutustusi ja diktaate. Kokkuvõttes jõudsid kolmanda õppeaasta lõpetajad nii kaugele, et oskasid lugeda, õpitud pala jutustada, küsimustele vastata, said aru lihtsamast kõnest, ühe sõnaga oskasid vene keelt nii palju, et "poleks lasknud end ära müüa", nagu tavatseti öelda.
Õpiti veel ilukirja ja pliiatsiga joonistamist.
Arvestades seda, et koolis töötas kaks õpetajat, oli kavas avada neljas õppeaasta, kui soovijaid leidub. Esialgu see siiski ei teostunud. Oli vaid üksikuid õpilasi, kes õppisid kihelkonnakooli esimese klassi kursuse järgi.
Kindlaid õppekavasid ei olnud. Materjali ulatuse määrasid õpikud ja õpetajad, arvestades õpilase võimeid ja pidades silmas tegeliku elu vajadusi, täiendades selleks osaliselt õpikuid. Näiteks ei olnud matemaatika õpikus geomeetria algmõisteid. Elu nõudis aga pindala ja mahu arvutamist. Selle pärast tutvustati kolmanda õppeaasta lapsi nende küsimustega. Anti ka protsendi, kui sajandiku mõiste ja harjutati protsendi leidmist antud arvust. Kuna õpilased olid märksa vanemad praeguse kolmanda klassi lastest, ei käinud see neile üle jõu.
Võrdlemisi vabalt sai töötad seetõttu, et materjali ulatus ja läbitöötamine polnud täpselt reglamenteeritud, nagu eelpool öeldud ja revidendiks oli rahvakooli inspektor, kes vallakoole harva külastas (Sillaotsa koolis töötades nägin inspektorit ainult tema kantseleis, kooli ta kahe aasta jooksul ei jõudnud tulla, kuigi lubas seda teha) ja kui, siis piirdus lihtsamate küsimustega lastele, laskis õpitud palakest lugeda, jutustada ja andis lahendada mõne kergema aritmeetilise ülesande. Tööd soodustas ka see, et seda ei seganud kõrvalised isikud, kellel polnud õppimisest ja õpetamisest rohkem aimu, kui nad oma kooliajast mäletavad, aga siiski loevad ennast kompetentseks õpetaja tööd arvustama.
Usuõpetust (seda allakirjutanu ei õpetanud) revideerisid kohalikud kirikuõpetajad, kes vahel kontrollisid ka eesti keele õpetamist (kihelkonna koolivalitsuse liikmena oli pastoril selleks õigus). Oma koolipõlvest mäletan, kuidas seda tegi Kolga Jaani pastor Villem Reiman, kes kihelkonnakooli õpilastele andis kirjandeid kodumaa ajaloo ja geograafia teemadel, vallakoolis aga laskis peast kirjutada mõnda luuletust või "käsku".
Erilisi õppenõukogu koosolekuid ei peetud. Õpetajad kooskõlastasid oma töö ilma liigsete formaalsusteta. Seda segavaid lahkarvamusi ei esinenud.
Peamiseks õppevahendiks olid klassitahvel ja kriit. Siis veel mõned seinatabelid, poolkerade kaart, gloobus, Venemaa kaart, liikuv aabits, joonlaud, nurklaud ja mõned õpetajate poolt valmistatud tabelid.
Õpikuid muretses lastele koolijuhataja. Kindlasti teada olevate õpilaste jaoks juba enne õppetöö algust, ülejäänutele teisel koolinädalal. Raamatukauplustes saadi 10% allahindlust, mille arvel anti õpikuid kehvematele lastele. Vihikuid ja muid koolitarbeid ostsid lapsevanemad naabruses asuvast poest."
 
Sillaotsa algkooli tunniplaan 1915-1916 õppeaastal:
Esmaspäev:
I klass – vene keel, aritmeetika, piiblilugu, eesti keel, muusika teooria, võimlemine
II klass – aritmeetika, vene keel, eesti keel, katekismus, eesti keel, võimlemine
Teisipäev:
I klass – vene keel, aritmeetika, piiblilugu, eesti keel, laulmine
II klass – aritmeetika, vene keel, eesti keel, vene keel, piiblilugu, laulmine
Kolmapäev:
I klass – vene keel, aritmeetika, katekismus, eesti keel, vene keel, joonistamine
II klass – aritmeetika, vene keel, eesti keel, katekismus, Geograafia, ajalugu
Neljapäev:
I klass – vene keel, aritmeetika, piiblilugu, eesti keel, joonistamine, kirikulaul
II klass – aritmeetika, vene keel, geograafia, muusika teooria, piiblilugu, kirikulaul
Reede:
I klass- vene keel, aritmeetika, eesti keel, eesti keel, laulmine, võimlemine
II klass – aritmeetika, vene keel, vene keel, ajalugu, laulmine, võimlemine
Laupäev:
I klass – vene keel, aritmeetika, katekismus, eesti keel
II klass – aritmeetika, vene keel, eesti keel, piibli ajalugu.
Tunnid algasid kell 8.00 ja kestsid 50 minutit. Vahetunnid olid 10 minutit pikad ja peale 3 tundi oli lõunavaheaeg 30 minutit. Koolipäev lõppes kell 14.10.
 
Kool Eesti Vabariigi ajal
1919 veebruaris, kui Eesti rahvavägi oli vaenlase välja ajanud, hakati Sillaotsa koolis lapsi õpetama emakeeles. Raskusi tekitas see, et puudusid haridus- ja kooliteemalised eestikeelsed oskussõnad. Ka olid õppematerjalid enamasti võõrkeelsed. Eestikeelsed õpikud puudusid täielikult või oli neid mõni üksik. Mõne aastaga aga saadi nendest raskustest üle.
 
26 aprillil 1925 korraldati Haaslaval esimene „Jüriöö jooks”. Organiseerijaks oli Haaslava karskusseltsi “Priius” spordiosakond üheskoos Sillaotsa kooliga. Distants oli ca 4,5 km, joosti Sillaotsa kooli juurest Haaslava vallamajani. Võistlusest võttis osa 12 isikut, kellest parimad said diplomid ja auhinnad. Esimese koha võitis ajaga 17 minutit 30 sekundit Rudolf Käsi.
1991. aastal taasalgatas Sillaotsa kool eesotsas direktor Ain Eskoga uuesti Jüriöö jooksu traditsiooni. Praegu on sellest välja kasvanud ülevallaline üritus.
 
1919-1928 töötas Sillaotsa kool 4 klassilise algkoolina, õppeaastal 1928-1929. 5 klassilise ja alates 1929-1930 õppeaastast 6 klassilise algkoolina. Ka palgati 1928. aasta sügisel kooli tööle kolmas õpetaja. Koolijuhataja oli Ferdinand Parson ning õpetajad Juhan Lõhmus ja Linda Maranik.
 
20 oktoobril 1929 tähistati Sillaotsa kooli 150 aastapäeva. Tollal lähtuti teadmisest, et Sillaotsa kool asutati 1779. aastal. Loeme ajalehest:
„Postimees“ nr. 280 – 15 oktoober 1929
„Sillaotsa kooli 150 aasta juubel.
Sillaotsa koolil Haaslaval puudub paljugi, puudub isegi joogivesi ja sama kooli kõrvalhoonet ei suudeta lõpuni ehitada, mida on mitu meistrit juba 2 aastat ehitanud. Kokkuhoiu mõttes otsustas valla volikogu kooli kolmanda klassi mahutada õpilaste söögi ja magamistuppa, kus õpilased töötavad 3 kaupa pingis, misjärel juba esimese tunni järel muutub õhk kõlbmatuks.
Kõigest hoolimata on ette nähtud samal ajal kooli 150 aasta kestvuse juubeli pühitsemine 20 oktoobril kell 16 aktuse ja piduõhtuga.
Sillaotsa kool on Tartumaa uks vanematest koolidest, aga juubeldab esimest korda. Selles koolis töötanud õpetajatest on elus 10 inimest. Kool on 25 aastat töötanud kahe ja alates käesolevast sügisest kolme õpetajaga. Ka koolijuhataja F.Parson võib tagasi vaadata oma 25 aastase õpetajatöö peale, püsides kogu aja samal kohal.“
 
30 märts-5 aprill 1932. oli Sillaotsa koolis praktikal Benita Mirka.
Loeme tema praktikaaruannet Tartu Õpetajate Seminari VI klaasi juhatajale:
„30 märtsi hommikul algas minu teekond kodunt Sillaotsa algkooli. Mingisugune armas ja kodune tunne asus rinda, kui jõudsin koolimaja jurde ja kui nägin neid punapõskseid, teadusehimulisi noori koolimajja ruttamas.
Koolimajja astudes tuli mind sõbralikult tervitama koolijuhataja Ferdinand Parson, hiljem ka teised õpetajad, Juhan Lõhmus ja Linda Maranik. Igal pool vastutulelikkus, äärmine viisakus ja lahkus jätsid mulle kogu siinviibimise ajast sügava mulje.
Sillaotsa algkool on 6 klassiline. Koos töötavad I ja II, III ja VI ning IV ja V klassid. Kõik liitklassid asuvad erinevates ruumides. I ja II klassis õpib 34 õpilast, III ja VI klassis õpib 25 õpilast ning IV ja V klassis õpib 22 õpilast, kõik kokku 81 õpilast.
I ja II klassi juhataja on Linda Maranik, III ja VI klaasi juhataja on Juhan Lõhmus ning IV ja V klassi juhataja on Ferdinand Parson.
Koolitöö algab igal hommikul kell 8 väikese palvega. Õpilased kogunevad pääle kellea helisemist ühte klassiruumi, kus lauldakse klaveri saatel mõni õpitud koraal. Pääle palvet algab õppetöö. Tundide ajad on:
I tund kell 8.00-8.55
II tund kell 9.05-10.00
III tund kell 10.10-11.05
IV tund kell 11.25-12.15
V tund kell 12.25-13.15
VI tund kell 13.25-14.15
I ja II klassi ruumis seisab seinakell. Tundide alguses V ja VI klaasi õpilased helistavad määratud järjekorras kella. Tundide lõpetamiseks helistab kella see õpetaja, kes parajasti annab tunde I ja II klassis. Pärast 3 tundi on suur vaheaeg, mis kestab 20 minutit. Selleks vaheajaks keedab kooliteenija teed ning õpilased saavad süüa kodust kaasatoodud võileibu ja juua teed peale.
Tunnid lõpetatakse täpselt. Vahetundides on õpilased enamasti klassides, sest muid vabu ruume ei ole. Vahetundide ajal tuulutavad korrapidajad klasse. Soojade ilmadega veedetakse vahetunnid väljas. Samuti peetakse kevadeti ja sügiseti võimlemise tunnid väljas. Ilusa ilmaga käiakse ka talvel võimlemistunnis väljas kelgutamas.
Koju lähevad õpilased enamasti jalgsi või vastu tulnud hobusega. Korrapidaja õpetaja valvab peale tunde selle järgi, et õpilased võimalikult ruttu kooli ruumidest lahkuksid. Erandeid tehakse ainult kinni istuma jäänuile, kes peale tunde on jäetud. Korrapidaja õpetaja peab ka garderoobis korda. Ööseks kooli jääjaid ei ole. Talvel, harukordadel, kui on väga halb ilm, jääb mõni õpilane, kes väga kaugel elab, ööseks koolimajja.
Sillaotsa koolimajas on 3 klassiruumi. I ja II klassiruumis on suur tiibklaver ja jooginõu – nupule litsutav. Seinal asub valge punase ristiga esimese esmaabi kapike, kus on tarvilikud rohud ja sidemed. Tagumises seinas asub suur klaasustega kapp, kus hoitakse õppevahendeid. Laes ripuvad suured petrooleumi lambid.
Õpetajate toas asub ühes suures kapis kooli raamatukogu, kust õpilastele raamatuid lugemiseks välja laenutatakse. Lugemine on õige elav.
Kooliruume hoiab korras kooliteenija, kes kütab ahjusid, pühib põrandad, hoolitseb joogivee ja kätepesemise eest ning keedab õpilastele teed.
Õpilased käivad koolis ümberkaudsetest küladest. Keskmine koolitee pikkus on 3 km.
Kui vaadata üksikuid klasse nende teadmiste järgi, siis I, II ja V klass on kõige töökamad, välja arvatud mõned I klaasi õpilased, kes näivad olevat andevaesed või väga hooletud. Eriti paistab teadmiste poolest silma V klass. Kehvem on IV klass, kuhu on imelikul kombel koondunud väga passiivsed õpilased. Üldiselt on õpilased hästi arenenud. Korrarikkumisi ei tulnud minu praktika aja jooksul pea mitte sugugi ette. Õpilased on äärmiselt viisakad oma õpetajate vastu. Kool on eriti tugev matemaatikas.
Välimuselt on õpilased samuti korralikud. Kammimata juukseid, katkiseid riideid, pesemata käsi või nägu ei esine kunagi.
Õppevahendeid on minu äranägemise järgi kaunikene kogu. Eriti rohkesti on igasuguseid pilte ja tabeleid loodusloo alalt ja emakeele õpetamiseks. Puudu on maakaarte.
Õpilastel on tarvilikud õpikud olemas. Kehvematele antakse kooli poolt raamatud ja vihikud.
Minu praktikanädal möödus õnnelikult. Mingisuguseid raskusi mul ette ei tulnud. Õpilased olid tähelepanelikud ja võtsid tööst hästi osa. Sellest koolist ja sealsetest õpetajatest jäi mulle väga hää mulje. Õpetajate käitumine õpilastega meeldis mulle eriti. Kui juhtuksin tulevikus ka sellesse kooli õpetajaks, siis oleksin väga õnnelik.”
 
Kooliaruanne1934-1935 õppeaasta kohta:
Tartumaal, Haaslava vallas, Sillaotsa 6 klassiline algkool, eesti õppekeelega.
Võõrkeeltest õpetatakse V klassis inglise- ja VI klaasis saksa keelt.
I klassis õpib 20 õpilast, II klassis 22 õpilast, III klassis 10 õpilast, IV klassis 12 õpilast, V klassis 10 õpilast ja VI klassis 12 õpilast, kõik kokku 86 õpilast.
Liidetud on I ja II, III ja IV ning V ja VI klassid.
Tunnikoormus on õpetajatel: koolijuhataja Ferdinand Parsonil 25 tundi, Juhan Lõhmusel 30 ja Linda Maranikul 26 tundi nädalas.
 
17 oktoober 1935. loodi Sillaotsa kooli juurde Noorte Kotkaste rühm.
23 oktoober 1935. loodi Kodutütarde Sillaotsa rühm.
Alates 1996. aastast tegutsevad Sillaotsal jälle Noorte Kotkaste ja Kodutütarde rühmad.
 
1941. aasta sõjasuvel Sillaotsa koolimaja viga ei saanud.
Augustis- septembris 1944 oli aga koolimaja lahingute keerises. Koolimajas asus mõnda aega saksa vägede staap ja hiljem punavägede komandopunkt. Lahingutegevuses sai kannatada maja katus ja Kitseküla poolne külg oli kuulidest läbi lastud.
Ka annab sõjategevuse intensiivsusest aimu tõsiasi, et 1965. aastal, koolimaja juurdeehituse käigus võeti maja põranda alt välja lõhkemata mürsk.
 
Oleme ENSV -s
1944. aasta sügisel muudeti Sillaotsa algkool 7. klassiliseks mittetäielikuks keskkooliks. Õppeaastat alustas 50 õpilast ja 3 õpetajat. Koolimajas tunde anda ei saanud ja õppetöö toimus ümberkaudsetes taludes. Koolimaja sai remonditud 1945. aasta sügiseks.
 
1946-1947 õppeaastal loodi Sillaotsa kooli juurde vene klassikomplekt. Tollal asus praeguse Haaslava valla territooriumil mitu Vene sõjaväeosade abimajandit ja sovhoosi. Töökäsi toodi sinna peamiselt Venemaalt ja nende lastele oli vaja kooliharidust anda. Koos vene õpilastega oli 1. septembril 1946 Sillaotsa koolis 160 õpilast ja 8 õpetajat. Õppetöö toimus kahes vahetuses.
 
Koolimajas oli väga kitsas ja 1949-1950 ehitati vanale majale peale II korrus. Nüüd saadi mõneks ajaks ruumipuudusele leevendust. Juurde ehitati 4 suurt klassiruumi ja 4 väiksemat abiruumi, kus avati internaat.
1950-1951 õppis Sillaotsa koolis 218 õpilast ja töötas 11 õpetajat.
 
1951. aasta jaanuaris pidi ameti maha panema direktor Värdi Parisalu. Kohalikele ja linna seltsimeestele ei mahtunud pähe, kuidas sai üks inimene olla koolijuht nii kodanliku Eesti vabariigi ajal, saksa okupatsiooni ajal ja nõukogude võimu ajal. Värdi Parisalu töötas Sillaotsa koolis 1903-1914 ja 1918-1922 õpetajana ning 1922-1951 koolijuhina.
Jäädvustamaks kauaaegse koolijuhi ja karskustegelase elutööd, paigaldati 1987. aastal koolimaja ette parki Värdi Parisalule mälestuskivi.
 
1951. aasta revideerimise aktis on kirjas, et“ kooli ümbrus on mahajäetud ja koristamata olukorras. Koolil puudub küte, asjaajamine on korratus olekus. Koolikohustuste täitmine õpilaste poolt on korratu. Koolis puudub teadlik ja süsteemikindel kasvatus. esineb ka ebaseltsimehelikku suhtumist õpetajate vahel.“
 
Hea poole pealt on märkida, et 1950. aastatel oli Sillaotsa kool Tartumaal parimaid sporditulemuste poolest. Tartu rajooni meistrivõitlustel kergejõustikus saavutati võistkondlikult 1953, 1954, 1955. aastal I koht. 1956, 1957, 1958 olid Sillaotsa tüdrukud Tartu rajooni meistrid võrkpallis.
 
1957. aasta sügisel rajati uus kooli õppe-katseaed. Istutati juurde 25 karusmarja istikut, 10 mustsõstra- ja valgesõstra istikut ning 45 õuna- ja ploomipuud. Juuriti välja seni aeda ääristanud sirelihekk. Istutati noor kuusehekk ning uued sireliistikud.
 
1960. aastal muudeti kool 8. klassiliseks.
 
1962. aasta sügisel alustas tööd Sillaotsa maanoorte kool, kus jätkasid oma hariduse täiendamist varem 7 klassi lõpetanud õpilased ning õpingud katkestanud noored. Erinevatel põhjustel aga „ei suhtunud õpilased kooliskäimisse kui ka õppeülesannete täitmisse täie tõsidusega“ ning jaanuaris 1966 maanoorte kool suleti.
 
Õpilaste arv oli stabiilselt 200 ringis ja vana koolimaja oli väike. Selle tõttu hakati 1963. aastal koolimaja juurdeehituse tegema.
1965 jaanuaris valmis koolimaja juurdeehitus. Maja jõepoolsesse külge ehitati juurde uus majaosa, kus asus 8 klassiruumi, keemiakabinet, õpetajate tuba, direktori kabinet, õppealajuhataja kabinet, mahukas fuajee ja garderoob. Seni oli riidehoiuna kasutatud II korruse koridori, kus seintel asusid riidevarnad. Ka sai omale ruumid raamatukogu, mis seni oli jagatud laiali klassidesse.
 
Septembris 1965. asus Sillaotsa kooli direktorina tööle nüüdseks „legendaarne Haaslava koolimees“ Johannes Loost. Loeme tema mälestusi:
„Oli aasta 1965, septembrikuu. Jaanuaris sündisid lapsed, kaksikud- Karin ja Merike. Ja siis ühel päeval ilmusid Erumäe 7- kl. kooli parteikomitee ja haridusosakonna tegelased ja tegid ettepaneku asuda Tartumaale Sillaotsa kooli direktori töökohale. See oli ootamatu ettepanek. Erumäe koolis oli rajamisel spordiväljak, kooli puhkpilliorkester, Konguta naiskoor, meesansambel. Äsja olime saanud korraliku korteri ja nüüd tuli kõik jätta. Järgmisel päeval koos haridusosakonna juhatajaga oli käik Sillaotsa kooli. Majal ei olnud väga viga. Aga õppetöö toimus eesti ja vene keeles. Õpilase ca 130 + 80. Õpetajaid 22-23. Lubati anda ka korraliku töökogemusega õppealajuhataja. Eraldati raha puhkpilliorkestri muretsemiseks jne. Esimene kohtumine õpetajate toas kulges vaikses ja äraootavas seisukohas. Esimene hinnang minu kohta oli tolleaegse õppealajuhataja poolt:”...külmade ja rangete silmadega mees.” Igatahes 2-3 vene keele õpetajat ütlesid varsti oma töökoha üles. Esialgu pidin isikliku autoga tööl käima, sest direktori korteris elas lahkuv direktor. Aegamööda kohanesin kuigivõrd olukorraga. Järgmisel aastal saabus ka uus õppealajuhataja- H. Plink. Abi oli tugev. Tema korraldas koolielu, mina hoidsin kooli pitsatit. Saabusid ka orkestripillid. Aga lähenes kooli aastapäev. Algasid ettevalmistused kooli aastapäevaks. Ka orkester sai kaks pala ettekandeks valmis. „Omaette ooper” oli lastevanemate üldkoosolek (üks eesti lastevanematele ja teine vene lastevanematele). Puuvene keeles said asjad aetud. Õpetajatest oma abivalmidusega paistsid silma õpetajad Veera Ahtijainen; Alevtina Albert jt, Kõige raskem oli minu abikaasal Astal, mis minule jäi ütlemata, selle pidi tema õpetajate toas „ alla neelama” . Aga üldiselt talus ta ära. Poole õppeaasta pealt tuli tööle õppealajuhataja Harald Plink, kellel oli kogemusi ka direktoritöös. Temast oli palju abi. Siis viidi ta üle naaberkooli direktoriks. Asemele määrati õppealajuhatajaks Juta Hirv. Range naine oli. Siis aga määrati õppealajuhatajaks Maimu Hallik- asjalik inimene, kusjuures jäi alati inimlikuks. Ka teised õpetajad olid igaüks omal kohal. Raskem oli aga vene kooli õpetajatega, kellele kujunes Sillaotsa hüppelauaks Tartusse tööle asumiseks.“
 
Johannes Loosti on iseloomustatud:
See oli meie kodukoha õnn, et tuli noor, energiline, musikaalne ja hea suhtleja kooli direktoriks. Tänu oma muusikahuvile pani ta koolis tööle orkestri ja koorid. Koorid käisid Laulupidudel, ka Tallinnas.“
„Johannes Loost oli väga inimlik, temale räägiti isiklikke muresid, samuti oskas ta märgata ka alluvate muresid ja oskas aidata- kasvõi hea sõnaga.“
„ Tal olid ühesugused nõudmised kõigile kolleegidele. Kuigi tal oli algul väga raske olla direktor- oma naine töötas samas koolis.“
„ Kui Loost ilmus ruumi, kus lapsed sumisesid, tekkis ruumi haudvaikus.“
„Taasasutas Haaslava Meeskoori.“
 
1965 alustas tööd pikapäevarühm „sovhoosnike ja kolhoosnike lastele, kelle vanemad on tööl ega saa jälgida laste õppimist”. Samal aastal alustas tegevust kooli kino.
 
1960. aastate keskpaigas sai kool endale autobussi. Selle muretsemisel oli suureks abimeheks kooli vilistlane, ENSV Maanteede Ministeeriumi Reisijateveo valitsuse juhataja Johannes Kangro.
Kuna koolil ei olnud seaduse järgi lubatud bussi omada, tehti erinevaid kokkuleppeid. Nii võeti 1976 saadud buss võeti arvele „Vambola“ kolhoosis. Sillaotsa kooli ja majandi vahel sõlmiti kokkulepe, mille kohaselt bussi hooldamise võttis endale „Vambola„ kolhoos, kes omakorda andis koolile tasuta transpordi, s. o. bussi ekskursioonideks ja muudeks sõitudeks.
Kuuste sovhoos andis koolile kasutada traktori.
Vastutasuks käisid õpilased majandites abiks sügistöödel. Korjati ja sorteeriti kartuleid, porgandeid, söödapeeti, kartulipõllul tehti järelkorjamist. Ka käisid õpilased metsa istutamas ja käbisid korjamas.
 
1970. aastail töötas kooli juures Tartu Kaugõppekeskkooli Sillaotsa konsultatsioonipunkt, hiljem Elva Kaugõppekeskkooli Sillaotsa filiaal.
 
1970. aastatel paistis Sillaotsa kool silma huvitegevuse poolest. Kooli juures töötasid erineval ajal foto, loodussõprade, rahvatantsu, peotantsu, kino, teatri, spordi – kergejõustik, suusatamine, võimlemine, pallimängud -, laskmise, sõnakunsti, keemia, võõrkeelte, vene keele, matemaatika-füüsika, liiklus, tehnika, kartauto, käsitöö, kehakultuuri, tantsu, esperanto, raamatusõprade, muusika, sõjakunsti, tuletõrje, kabe-male, liikumis, orienteerumis, mootorratta, „miilitsa noored sõbrad“, kodu-uurimise ja kunstiringid ning laulukoorid, ansambel ja puhkpilliorkester.
Lisaks tegutsesid veel ametiühingukomitee, partei allorganisatsioon, komsomoli allorganisatsioon, Punase Risti seltsi allorganisatsioon, pioneerimalev, koolieelikute ring (eelkool) ja anti välja seinalehte.
Õpetajatele olid jagatud järgmised ühiskondliku töö ametid – propagandist, tuletõrje noortesalga juhataja, õpilasraamatu pidaja, metoodilise nurga töö juhendaja, ALMAVÜ juhendaja, kooli kroonikakirjutaja, pioneerikino juhendaja ja lastekaitse inspektor.
 
Koolis toimusid ümbruskonna rahvale mõeldud kultuuriüritused. 24. novembril 1970 andsid koolis kontserdi „Vanemuise“ teatri näitlejad. Mitmel korral esines koolis Haaslava Meeskoor.
Naaberkoolidega korraldati ühisüritusi ja käidi teineteisel külas Si-Ku-Re-Ka nime alla (Sillaotsa, Kuuste, Reola, Kambja koolid).
Sõpruskoolid olid Rannu ja Võnnu.
 
Aktiivselt tegutses kooli pioneerimalev. Nii korraldati 1973-1974 õppeaastal:
17.sept. toimus „Zarnitsa“ sõjamäng, 11. okt. käis pioneeriaktiiv ekskursioonil Tartu Linna Pioneeride Majas, 2. novembril pidulikul malevakoondusel võeti vastu 10 pioneeri. 4 paremale pioneerile anti marsi „Alati valmis“ eesrindlase märk, 7.dets. peeti rahvaste sõpruse pidu, mis oli pühendatud pioneeriorganisatsioonile V. I. Lenini nime andmise 50. aastapäevale, 25. dets. toimus kooli saalis tõrvikute valgel miiting „ Oleme sinuga võitlev Tšiili“, 3. jaan. võeti osa rajooni IV kl. pioneeritarkuste viktoriinist,  11. jaan. käisid pioneerid tervitamas Tartu rajooni parteiorganisatsiooni konverentsi delegaate, 23. jaan. viidi läbi koondus „50 aastat Lenini nimega“, 23. veebruaril Nõukogude armee aastapäeval Haaslaval toimunud pidulikul lõkketulel võeti pioneerimaleva aupioneeriks kapten Stanislav Gubanov.
Aktiivse tegutsemise tulemusel anti 5. oktoobril 1976  Sillaotsa 8. klassilise kooli pioneerimalevale kindral August Korgi nimi.
 
1976 lõpetas 8 klassi Andres Kägo Saunasoo ja järgmisel aastal tema vend Villem Kägo Saunasoo. Vennad püstitasid tõenäoliselt Sillaotsa kõigi aegade kooliskäimise rekordi. Kumbki neist ei puudunud 8 kooliaasta jooksul kordagi koolist.
 
1976. aastal sai kool endale autobussi. Selle muretsemisel oli suureks abimeheks kooli vilistlane, ENSV Maanteede Ministeeriumi Reisijateveo valitsuse juhataja Johannes Kangro. Kuna koolil ei olnud seaduse järgi lubatud bussi omada, tehti omapärane tehing. Buss võeti arvele „Vambola“ kolhoosis. Sillaotsa kooli ja majandi vahel sõlmiti kokkulepe, mille kohaselt bussi hooldamise võttis endale „Vambola„ kolhoos, kes omakorda andis koolile tasuta transpordi, s. o. bussi ekskursioonideks ja muudeks sõitudeks.
Hiljem andis Kuuste sovhoos koolile kasutada traktori T 25.
Vastutasuks käisid õpilased majandites abiks sügistöödel.
 
1982-1984 valmis söökla poolne juurdeehitus. Juurde ehitati üks klassiruum, köök, nõudepesuruum, sanitaarsõlm, abiruumid ja kelder.
 
Õpilaste arv vähenes tasapisi, 1971-1972 õppeaastal õppis Sillaotsal 238 õpilast, 1977-1978 käis koolis 185 õpilast ja 1983-1984 õppeaastal 123 õpilast.
 
 
Taasiseseisvumine
22.veebruaril 1988 tähistati koolis Eesti Vabariigi aastapäeva. Peale 44 aastast vaheaega lehvis Sillaotsa Põhikoolis taas sini- must- valge lipp ja lauldi Eesti riigi hümni.
 
1988. aastal muudeti kool 9. klassiliseks ja 1991. aastal põhikooliks.
 
2003-2009 on koolimajas tehtud põhjalik remont. Välja on vahetatud vanad uksed ja aknad, kõik klassi- ja abiruumid on remonditud, ümber ehitati fuajee ja II korruse sanitaarsõlm.
2005. aastal valmis Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsi toetusel Sillaotsa spordihoone.
 
Koolijuhid Sillaotsal
Sillaotsa koolis on koolmeistri, esimene õpetaja, koolijuhataja ja direktorina töötanud:
Tootsi Johani Jaak 1782-1786 (võimalik, et 1776. aastast)
Kango Adam ?-1809
Kliima Jaan 1809-1817
Addra Jaak 1818-1822
Aardla Jüri 1822-1823
Pedaja Märt 1923-1841
Jüri Tens 1842-1843
Jüri Tull 1843-1845
Peeter Luha 1845-1853
Jaan Kerge 1854-1857
Peeter Gnadenteich 1857-1863
Peeter Marken 1864-1885
Ado Lomp 1885-1887
Jaan Pehap 1887-1888
Jüri Reier 1888-1893
Juhan Rootsi 1893-1903
Aleksander Koch 1903-1908
Gustav Reial 1908-1910
Johannes Õunapuu 1910-1915
Aksel Rüütli 1915-1916
Elisabeth Sternfeld 1917-1918
Aksel Rüütli 1918-1922
Ferdinand Parson (1935. aastast Värdi Parisalu) 1922-1951
Arved Hint 1951-1952
Osvald Ankipov 1952-1956
Osvald Kütt 1956-1957
Osvald Võsu 1957-1965
Johannes Loost 1965-1988
Ain Esko 1988-2001
Aivo Roonurm 2001-2003
Ilvi Suislepp 2003-2010
Karin Kütt 2010. aastast

Otsing

Kalender

<<november 2017>>
ETKNRLP
  12345
6789101112
13141516171819
20212223242526
27282930   

Pildid

Sillaotsa kool Comenius projekt Külaline Jaapanist pidu Tutipidu